Kohanemine ja üleminekud
Liis Einling ja Kaari Tõke
Täiskasvanud inimese elus leiab aset palju erinevaid ja vahelduvaid ülemineku perioode, mille protsessi käigus toimub õppimine. Eluüleminekud saab liigitada neljaks: oodatud, ootamatud, ära jäänud ja märkamatud üleminekud. Üleminekutega kaasnevad täiskasvanul elus sageli suured muutused, millega toimetulekuks on oluline omada kohanemisvõimet.
Artikli eesmärgiks on lahti mõtestada kohanemise mõiste, käsitleda erinevaid täiskasvanu elus toimuvaid üleminekuid ning üleminekutega kaasnevat kohanemise protsessi.
Artiklisse oleme lisanud ka intervjuu, mille viisime läbi ühe meile väga olulise õppejõuga, kes oli nõus meiega jagama oma arusaamist ja kogemusi kohanemisest ja eluüleminekutest, kuid soovis sealjuures jääda anonüümseks.
Kohanemine
Kohanemine on inimese ja tema keskkonna vahel toimuv sobitumisprotsess ehk suhete loomise ja hoidmise protsess, mis võimaldab inimesel rahuldada oma vajadusi ning toob muudatusi tema käitumisse ja/või suhtumisse nii, et inimene võiks vastata keskkonna nõudmistele ning suudaks seeläbi luua harmoonilise suhte keskkonnaga (Lehner & Kube, 1956; Calhoun & Acocella, 1990; Bruno, 1983; VandenBos, 2007; Lazarus, 1963; Ramsay jt, 2007; Wolman, 1973, Kerde, 2010, viidanud Jasmin 2011). Lähemalt on see protsess, kus esmalt leiab aset staadium, milles kaob tasakaal ja indiviidi tavalised probleemide lahendamise mehhanismid ei tööta, seejärel toimub tasakaalu tagasi saamise staadium - seda juhul kui inimene mõtleb välja uusi viise, kuidas asjadega ümber käia ja liigub seeläbi tagasi tasakaalustaadiumisse (R.H.Moos, 1976, Marks, 2007, viidanud Kanep, 2009:15).
Inimese elus toimuvate eluüleminekutega kaasnevate muutustega toime tulemiseks on täiskasvanul oluline omada oskust ja võimet kohaneda, et uut olukorda aktsepteerida, see omaks võtta ning üleminekuga hakkama saada. Selleks on eelnevalt vajalik lahti lasta vanadest käitumis- ja toimimisviisidest. Ent kõik inimesed ei suuda muutustest hoolimata vanadest ootustest, identiteetidest või käitumistest täiesti lahti lasta ja seetõttu ei saa nad edukalt hakkama ka uutega (Marks 2007, viidanud Kanep, 2009:16).
Muutusega kaasneb sageli hirm, ärevus, viha, oma tegevuse üle kontrolli kaotamine ja juhtunu eitamine, mis kõik väljendavad täiskasvanu protesti muutuse suhtes; esialgsetele emotsioonidele järgneb ebakindluse ja frustratsiooni kogemine, mis on tingitud korrapäratustest. Järgneb kahtlemise, küsimuste esitamise, aktsepteerimise faas, mis viitab täiskasvanu elus toimunu reflekteerimisele, mille tulemuseks on muutuse tunnistamine, uute prioriteetide ja eesmärkide seadmine ning oma tegevuse planeerimine, mis annavad märki sellest, et inimene on muutused omaks võtnud ja kohanenud (Kanep, 2009:16).
Inimese kohanemisvõimelisus on tihedasti seotud stressi ja sellega toimetulekuga (Kallasmaa 2003: 149-150, viidanud Kanep, 2009:17). Stressi vältimiseks on hea ja isegi vajalik madal pingetase, sest see stimuleerib inimese kohanemist, ent tugev pinge pärsib kohanemismehhanisme. Muutused eluüleminekutes tekitavad täiskasvanus enamasti emotsionaalset pinget ja mõnedel juhtudel koguni traumasid. Seega nimetatakse stressi põhjendatult ka kohanemissündroomiks, millest järeldub, et stress on kohanematuse tagajärg (Kanep, 2009).
Üleminekutüübid
Täiskasvanud inimese elu koosneb vahelduvatest stabiilsuse ja ülemineku perioodidest. Need perioodid moodustavad Levinsoni ja tema kolleegide (Levinson and Levinson, 1996; Levinson and others, 1978, viidanud Merriam, 2005) sõnul inimese elustruktuuri, mis tähendab, et see on “aluseks olev muster või kujund inimese elu igal ajahetkel” (Levinson and Levinson, 1996, p. 22, viidanud Merriam, 2005). Seda elustruktuuri säilitatakse stabiilsete perioodide vältel ning see seatakse küsimuse alla ja seda muudetakse üleminekuperioodidel. Selles mudelis on tähtsal kohal “muutus”, sest see on täiskasvanu elu üheks oluliseks iseloomustajaks (Merriam, 2005, viidanud: Kollo, 2014).
Igas üleminekus toimub õppimine ja areng. Tuginedes Georgia ülikooli professori Sharan B. Merriam’i tööle „How Adult Life Transitions Foster Learning and Development“ oleme järgnevas tabelis erinevad eluüleminekud liigitanud neljaks:
Täiskasvanu elus on üleminekud kogemused, millest saab õppida ja areneda, kuid mitte kõikidest eluüleminekutest ei kujune välja õpikogemused. Kui sündmus on läbinisti kokkusobimatu eelnevate kogemustega, võib neid mitte tunnustada ning kui sündmus on liiga sarnane eelnevate kogemustega, võivad need jääda sootuks märkamatuks. Et õppimine toimuks, peab kogemus olema ebamugav, murettekitav või piisavalt mõistatuslik, et seda mitte tagasi lükata või eirata, vaid selles osaleda ja selle põhjal reflekteerida (Merriam, 2005).
Kohanemine eluüleminekutes
Eluüleminekutega kaasnevate muutustega toime tulemiseks on täiskasvanul oluline omada oskust ja võimet kohaneda, et uut olukorda aktsepteerida, see omaks võtta ning üleminekuga hakkama saada.
Kohanemisprotsessis üritab täiskasvanu end antud rolliga sobitada (Atchley, 1987, viidanud Yeatts jt, 2000, viidanud Kanep, 2009), imiteerib teiste käitumist ja töötleb saadud informatsiooni (Vander Zanden’i & Wilfrid’i, 1987, viidanud Kanep, 2009). Nii kohanemisele eelnevalt kui ka pärast toimub refleksioon, mille käigus muutub kogemusele omistatud tähendus (Boud jt, 2002, viidanud Kanep, 2009). Kohanemine on vajalik, et üleminekuprotsessidega toime tulla (Kanep, 2009).
Üleminekuprotsessid on hea koht õppimiseks, kuid oluline määraja on stress. Iga üleminek sisaldab stressi, see võib olla nii positiivne kui negatiivne. Lahutus võib olla kurb, lausa hävitav sündmus mõne jaoks, samas on ahistavast abielust pääsemine vabastav. Iga inimese jaoks on ülemineku tähendus erinev ja nii on ka õpikogemus iga inimese jaoks erinev (Merriam, 2005).
Üleminekust õpitu on iga täiskasvanu jaoks oluline ja arendab täiskasvanut. Mida rohkem on inimese lähiümbruses õpivõimalusi, seda suurem on arenguvõimalus. Elusündmusest õppimine, nagu ka kohanemine, algab selles osalemisest ja selle reflekteerimisest. Reflekteerides võib kogemusele endale lisanduda uus perspektiiv, käitumise muutus ja suurem pühendumine oma tegevustesse. Kui kogemuse saamise hetkel tunneb inimene enamasti ebakindlust ja segadust ning korrapäratust oma tegevuses, siis kogemusele järgneva refleksiooni käigus toimub kogemuse transformatsioon, mille käigus antakse kogetule uus tähendus, ühtlasi toimub tasakaalu tagasi saamine (Moos, 1976, Marks, 2007, viidanud Kanep, 2009:21). Üleminekutes toimuv õppimine võib anda kogemusele lisaväärtust või mõjutada inimese arengut (Merriam, 2005).
Järgnevalt saate lugeda meie intervjueeritava refleksiooni kohanemisest ja eluüleminekutest.
Intervjuu sissejuhatus teemal kohanemine eluüleminekutes
Osalesime ühes huvitavad loengus, kus tutvusime Temaga. Ta jäi meile meelde kui väga enesekindla, sõbraliku ja targa naisena. Loeng oli meile mõlemale väga huvitav ja omapärane, sest kõik grupis osalejad said iga loeng ise kaasa rääkida ning tegeleda erinevate põnevate mängudega. Samuti viisime läbi meetodeid, kuidas grupidümaamikat siluda.
Valisime Tema oma intervjueeritavaks sellepärast, et ta on meile suureks eeskujuks ning tundsime, et kuna olime kursuse jooksul arutlenud grupis palju ka ülemineku teemadel, siis oleks põnev kuulda, kuidas mõistab tema kohanemist ja millised on olnud Tema olulised üleminekud elus ning kuidas on ta nendega toime tulnud.
Küsisime intervjueeritava käest 4 küsimust. Esiteks soovisime me teada, milliseid eluüleminekuid on ta ise kogenud ning kuidas on need teda mõjutanud. Kuna kohanemisvõime on üks väga tähtis oskus, küsisime temalt kuidas ta ise oma kohanemisvõimet hindab ning kas tal on eraldi meetodeid, kuidas ta kohanemist tõhustab. Saatsime talle ka Georgia ülikooli professori Sharan B. Merriam’i tööst “How Adult Life Transitions Foster Learning and Development” teooria eluüleminekute liigitamise kohta, et oleks parem teemaga kohaneda.
Intervjuu:
Alustuseks tunnistan, et mul ei ole kerge oma elu selle teooria raamidesse paigutada. Pigem olen oma enesearengut käsitlenud psühhosotsiaalsete kriiside kontekstis (E.H. Erikson). Kriiside kui üleminekute ja arengukohtade teadvustamine on mulle küll oluline õppimiskoht olnud. Aga eks ootamatud või ärajäänud üleminekud ongi kriisi käivitajateks. Aga ma püüan vastata, keskendudes oma elukäigu olulistele aspektidele ja mitte mõelda teooriale, kuhu see reflektsioon peaks sobituma.
Minu elukäigu (hetkel tagasi vaadates) üks olulisemaid mõjutajaid on olnud depressioon ja sellest väljatulek: haigus ja tervenemine. Ühel hetkel - kriisi sügavamas punktis - on see väga selgelt valikute küsimus – kas ma võtan vastutuse oma elu eest või jään asjaolude ohvriks. Ma arvan, et ma käsitlesin väga pikalt oma elu just väliste asjaolude tulemusena (minu vanemate elu ja valikud, ühiskondlik elukorraldus jne). Üks kõige võimsam hetk ongi olnud arusaamine, et tegelikult on see minu kohustus võidelda oma elu eest. Pikka aega meeldis mulle ikka väga süüdistada oma vanemaid ja tunda end ohvrina.
Muidugi mõista ei ole tervenemine ühekordne nn sündmus. Seda on vaja iga päev elada – teadvustada oma tundeid, lubada endale eksimusi ja ebatäiuslikkust, ehitada suhteid inimestega enda ümber. Ühesõnaga tavaline elu, mida depressiooni põdenud inimene peab iga päev endale meelde tuletama ja selle nimel pingutama. Tervenemine ei ole midagi ülemäära pidulikku – tavaline elu, millega leppimine on suur ülesanne.
Minu kriisi tekitanud välised sündmused oli pikaaegse partneriga lahkuminek ja väga sügav läbipõlemine tööelus. See kõik juhtus 30ndate esimesel poolel ja kasvas omakorda ka nn keskeakriisiks. See pani mind kahtlema kõiges, korraga ei olnud enam midagi, millesse uskuda. Minu jaoks on keskeakriis arusaamine sellest, et aega ei ole piiramatult ja minu valikutel on tagajärjed või mõju. See on leinatöö – miski on pöördumatult möödas ja seda tagasi ei saa. Nimetame seda kasvõi nooruseks. Ennast ei ole võimalik petta. Lootuse või siis uue perspektiivi leidmine võttis aega mitu aastat. Ja need aastad olid väga rasked. Takkajärgi on mul hea meel, et ma suutsin/julgesin kriisist läbi minna. Mitte otsides kiiret ja mugavat toimetulekut .
Nüüd ma tean, et uus elu ei sünni valuta.
Oma elukäigu ja valikute (või siis nende mittetegemise) teadvustamist toetas minu puhul väga psühhodraama õppimine. Seda õppimist ma pean kindlasti üheks transformatiivse õppimise protsessiks. Ma ei õppinud tehnikat ja filosoofiat, vaid ma õppisin omaenda elukäiku teadvustama ja endalt kriitiliselt küsima – miks ma elan sellist elu? Miks ma teen selliseid valikuid? Ja need ei olnud sugugi mitte meeldivad küsimused – mul oli alguses tugevaid kahtlusi ja isegi viha asja vastu, mis pani mind end nii ebamugavalt tundma. Oleks ka tahtnud öelda, et selline tehnika, meetod, maailmavaade ei sobi mulle ja kellele seda üldse vaja on!? Aga psühhodraama õppimine grupis pakkus mulle esimest korda sügavaid, tundeküllaseid suhted teiste inimestega – grupikaaslastega. Nii et see lähedus hoidis mind arenguteel.
Koos oma elu sügavate valurollide uurimine ja jagamine seob sind teistega väga erilisel moel – sellest inimkooslusest saab otsekui uus arengupere. Kui minu päritolu pere ei pakkunud turvalist keskkonda oma tunnetega kontakti saamiseks, siis see nn uus pere elas üle minu viha ja kurbuse. Ja mina õppisin ka teiste tundeid välja kannatama ja seejärel mõistma. Sel moel algas väljatulek isolatsioonist – alguses mitte teadvustatult, aga hiljem juba selgelt minu valikuna.
Ma ei ole kergesti kohanev inimene. Kuulun tavapärase neurootilise meelelaadiga inimeste rühma ja muutus tähendab minu jaoks stressi. Seda stressi peab teadvustama ja endale meelde tuletama, et muutus ei ole ohtlik – ma jään ellu (psühholoogiliselt). Kuskil sügaval ajus käivitub alati käsklus – põgene! Aga õnneks ei ole vaja enam sellele käsklusele alluda – sügav arusaamine, et muutus ei ole ohtlik, on juba tekkinud. Aga ikkagi on aeg ajalt eluperioodid, mil saad aru, et ebastabiilsusega seotud stress on väga suur. Enamasti annab sellest märku keha – kõik mis teadvustata jääb füüsiliseks või siis psühhosomaatiliseks. Võib öelda, et selline stressi teadvustamine ja pingeolukordade ümbermõtestamine on igapäevane töö. Ja selle töö hulka kuulub ka terve eluviis – liikumine, korralik toitumine, magamine – selline režiim mõjutab aju rohkem kui tavapäraselt arvatakse.
Kokkuvõte
Täiskasvanud inimene õpib terve elu vältel, nii tahtlikult kui ka tahtmatult sealjuures omandades elus läbitud kogemustest ja üleminekutest erinevaid teadmisi ja arusaamu, mis kujundavad inimest asjatundlikumaks, iseseisvamaks ja enesekindlamaks ennastjuhtivaks õppijaks.Kohanemisvõime on kõikidele üks väga oluline resurss, nii iseendale kui ka teistele sinu ümber. Kohanemisega kaasneb negatiivseid emotsioone, mis omakorda tekitavad stressi kuid kohanemisega tuleb alati kaasa midagi positiivset.Üleminekutüüpe on mitmeid ning nad mõjuvad igale ühele meist erinevalt. Üleminekud toovad inimese ellu palju muutusi ning vanadest harjumustest lahtiütlemise. Iga üleminek õpetab ja arendab inimest, mille käigus sarnaselt õppimisprotsessiga toimub tähelepanu koondamine, olukorra tajumine ja lahtimõtestamine, analüüsimine ja reflekteerimine, nii enne kohanemist, selle ajal kui ka pärast seda. Samuti toimub selle käigus uute tähenduste loomine, uute käitumismallide tekkimine ja loomine jne.Eelnevast järeldades võib öelda, et eluüleminekutes aset leidev kohanemisprotsess on täiskasvanule olulisimaks õppimiskogemuseks ja ressursiks, mis kestab läbi elu.
Allikad
Jasmin, L. (2011). Täiskasvanud õppija iseseisvuse toetamine kohanemisprotsessis ülikooli õpingute kontekstis. Andragoogika osakonna seminaritööd.
http://andragoogika.tlu.ee/?page_id=474 (08.05.2015)
Kanep, H. (2009). „Töötaja kohanemine kui õppimine töökeskkonnas“ seminaritöö.
Kollo, I (2014). „Õppimine täiskasvanueas 2014“ õpimapp.
http://oppiminetaiskasvanueas14.weebly.com/ (08.05.2015)
Merriam, S., B. (2005). How adult life transitions foster learning and development