Kultuuridevaheline õppimine
Mariya Tyutina ja Mihkel Tomson
Globaliseerumine muutub iga päevaga järjest aktuaalsemaks teemaks. Lisaks täiskasvanute individuaalsetele erinevustele lisandub ka kultuuri- ja taustapõhine erinevus, mis tekitab veelgi rohkem segadust. Seetõttu soovime tõsta inimeste teadlikkust täiskasvanute mitmekultuurilise õpikeskkonna eripäradest.
Pole ime, et paljud tudengid, kes on kunagi välismaal õppimas käinud, ei unusta seda kogemust kunagi. Teises kultuuris elamine ja kohanemine paneb täiskasvanut mõtlema oma käitumise ja tähtsate küsimuste üle. Tema arusaamad ja hoiakud, millega ta siseneb võõrasse kultuuriruumi võivad olla vastuolus kehtivate arusaamade ja hoiakutega.
Artikli eesmärk on anda ülevaade täiskasvanu õppimisest mitmekultuurilises keskkonnas. Artiklis käsitletakse kultuuridevahelist õppimist, selle tundlikkust ja harmoonia säilitamist kultuuriga. Artikli jooksul leiame vastuseid küsimustele, miks erineb kultuuridevaheline õppimine ühekultuurilisest õppimisest, kuidas täiskasvanud õppija kohaneb mitmekultuurilise õpikeskkonnaga ja millist väärtust pakub kultuuriline harmoonia.
Artikli lõpus saab lugeda ka intervjuud, mis oli tehtud noore ja uudishimuliku Ireene Romaniga. Ireene on julge ja avatud noor tütarlaps, kellele meeldib maailma avarusi avastada. Uurisime, mida tema arvab kultuurist ja õppimisest.
Õppimisest ja kultuurist
Nii kultuuri kui ka õppimist võib käsitleda mitmest vaatenurgast, eriti kui jutt käib täiskasvanud inimesest. Nii nagu võib leida päris palju teooriad õppimise kohta, on võimalik leida ka mitusada definitsiooni kultuuri kohta (Kroeber, Kluckhohn 1952, viidanud Burke 1997). Selleks, et kultuuridevahelisest õppimisest aru saada, püüame selgitada „kultuuri“ ja „õppimise“ mõisteid.
Kultuur on ideede, väärtuste, teadmiste ja teiste ressursside kogum, mille me omandame vastasmõjus ümbritsevaga (Säljö, 2000). Kultuur on kui ühisnimetaja kõikidele ressurssidele, mis peituvad osaliselt indiviidis, osaliselt sotsiaalses koostoimes ja osaliselt materiaalses keskkonnas (Saljö, 2000). Kultuuri omandamine on tähtis sotsialiseerumisprotsess, mis toimub eriti aktiivselt lapsepõlves. See ei tähenda, et täiskasvanu ei omanda kultuuri, vastupidi see protsess võib olla palju mitmetähenduslikum ja keerulisem ning kutsuda esile erinevaid emotsioone. Õppimine kultuurilises kontekstis tähendabki kultuuri omandamist. Üks õppimise põhihoiakutest käsitleb õppimist kui kogumist (Kuurme, 2004: 60). Teadmiste, oskuste, harjumuste, kommete, toimetulekuviiside ja ka kogemuste kogumine tähendab selles kontekstis seda, kuivõrd on suudetud kultuuris leiduv omaks võtta (Kuurme, 2004: 60). Kuna kultuur on dünaamiline fenomen, on inimesel alati uusi teadmisi, väärtusi, tõekspidamisi ja oskusi, mida omandada (Jarvis, 1998: 81). Õppida, et muutustega kaasas käia, võimaldab inimesel säilitada harmooniline suhe oma kultuurikeskkonaga (Jarvis, 1998: 81). Seda teemat käsitleme põhjalikumalt artikli lõpus.
Kultuuridevahelisest tundlikkusest
Kultuuridevaheline õppimine viitab samuti individuaalsele teadmiste, hoiakute või käitumismallide omandamisprotsessile, kuid on lisandunud üks tähtis nüanss – erinevate kultuuride vastatikune suhtlemine, mille kaudu suudavad erineva taustaga inimesed rahumeelselt koos elada (T-Kit käsiraamat, 2000: 19). Kuna ühiskonnas eksisteerib palju erinevaid subkultuure, peavad inimesed olema lojaalsed ja mõistvad üksteise suhtes. Kultuuridevahelises õppimises saavad inimesed teadlikuks oma kultuurilisest orientatsioonist, kui satuvad silmitsi teistsuguste standartitega (T-Kit käsiraamat, 2000: 30). Kultuuriline orinetatsioon näitab üldistatult, milline on inimgrupi jaoks olnud minevikus edukas käitumismall (T-Kit käsiraamat, 2000: 30). Sattudes teisse kultuuri, on inimene sunnitud elama mõlema orientatsiooniga, mis laiendab inimese käitumisvalikute ja harjumuste ulatust (T-Kit käsiraamat, 2000: 30). Seda võib nimetada potentsiaalseks õpisituatsiooni, kuna tekib dünaamiline pinge üksikisiku kogemuste ja ühiskonna kultuuri ülekande toimejõudude vahel (Jarvis, 1998).
Maailma kiire globaliseerumine loob ka uued trendid nii õpikeskkonnas kui ka tavaelus. Aina rohkem puutume kokku erinevate kultuuridega, mistõttu on väga tähtis, et me oskaks nendest lugu pidada ja aktsepteerida. Aktsepteerimine on Milton J. Bennetti(1993) kultuuridevahelise tundlikkuse arengumudeli etnorelativismi üks etappidest (T-Kit käsiraamat, 2000: 30). Milton J. Bennetti (1993) kultuuridevahelise tundlikkuse arengumudel käsitleb liikumist etnotsentrismist etnorelativismini, mille abil suudetakse tunnistada ja aktsepteerida kultuurilisi erinevusi ning nendega toime tulla (T-Kit käsiraamat, 2000: 30).
Etnotsentrism on oma rahvusele keskendatus (Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat, 2014). Kõik maailma tõlgendamised, õiged ja valed tõekspidamised toimuvad ainult oma rahvuse seisukohast lähtudes. See võib tekitada tõelisi lahkhelisid ja konflikte, kuna maailma ei saa vaadata ainult ühest vaatenurgast. Etnotsentrismi vastandsõnaks on etnorelativism, mis tähendab seda, et suudetakse teist kultuuri aktsepteerida ja mõista selle eripärasusi.
Kultuuridevahelise tundlikkuse arengumudel annab hea ülevaate sellest, mis võib toimuda õppijatega, kui nad satuvad mitmekultuurilisse keskkonda. See ei pruugi väljenduda teistele nähtavas vormis. Täiskasvanu võib neid iseseisvalt üle elada, et keegi teine tähele paneks.
Etnotsentrismi staadiumid on eitamine, kaitse ja minimeerimine. Kõige alguses inimene eitab seda, et mingisugune erinevus on üldse olemas. Tihti selline reaktsioon toimub siis, kui inimene on vähe puutunud kokku teiste kultuuridega. Kaitsma hakkab ta ennast siis, kui näeb kultuurilisi erinevusi ohuna, kuna nad pakuvad alternatiive kellegi reaalsustunnetusele ja seega identiteedile (T-Kit käsiraamat, 2000: 32). Minimeerimine on etnotsentrismi viimane staadium, millal toimub erinevuse teadvustamine, kuid paralleelselt ka püüd selle tähendust vähendada.
Etnorelativismi staadiumid on aktsepteerimine, kohandamine ja lõimimine. Aktsepteerimine tähendab väärtuste, maailmavaadete ja käitumisega nõustumine ning mõistmine, et kõik need erinevused on austamist väärt. Selles staadiumis teadvustatakse ka omaenda väärtusi ja nähakse nende väärtuste kultuurilist päritolu (T-Kit käsiraamat, 2000: 32). Kohandamine on aktsepteerimisele järgnev staadium, kus erinevad väärtused, maailmavaated või käitumismallid võetakse üle, öeldes lahti oma identiteedist (T-Kit käsiraamat, 2000: 32). Mõistmine toimub sel juhul teise inimese vaatenurga ülevõtmise kaudu. Kohandamine eeldab seda, et teistsuguses kultuurikeskkonnas elatakse pikemat aega. Selles staadiumis laieneb empaatiavõime ning inimene näeb ennast osana sellest kultuurist. Lõimimine on etnorelativismi viimane staadium, milles püütakse integreerida tekkinud erinevad raamistikud ühtseks tervikuks. Selles staadiumis on suur osa eetikal ning oskusel arvestada eetilise kontekstiga valikute tegemisel. Kindlasti ei ole see õppimise lõpp, vaid vastupidi on alles algus mitmekultuurilisse maailma avarustesse.
Etnotsentrismi staadiumid on eitamine, kaitse ja minimeerimine. Kõige alguses inimene eitab seda, et mingisugune erinevus on üldse olemas. Tihti selline reaktsioon toimub siis, kui inimene on vähe puutunud kokku teiste kultuuridega. Kaitsma hakkab ta ennast siis, kui näeb kultuurilisi erinevusi ohuna, kuna nad pakuvad alternatiive kellegi reaalsustunnetusele ja seega identiteedile (T-Kit käsiraamat, 2000: 32). Minimeerimine on etnotsentrismi viimane staadium, millal toimub erinevuse teadvustamine, kuid paralleelselt ka püüd selle tähendust vähendada.
Etnorelativismi staadiumid on aktsepteerimine, kohandamine ja lõimimine. Aktsepteerimine tähendab väärtuste, maailmavaadete ja käitumisega nõustumine ning mõistmine, et kõik need erinevused on austamist väärt. Selles staadiumis teadvustatakse ka omaenda väärtusi ja nähakse nende väärtuste kultuurilist päritolu (T-Kit käsiraamat, 2000: 32). Kohandamine on aktsepteerimisele järgnev staadium, kus erinevad väärtused, maailmavaated või käitumismallid võetakse üle, öeldes lahti oma identiteedist (T-Kit käsiraamat, 2000: 32). Mõistmine toimub sel juhul teise inimese vaatenurga ülevõtmise kaudu. Kohandamine eeldab seda, et teistsuguses kultuurikeskkonnas elatakse pikemat aega. Selles staadiumis laieneb empaatiavõime ning inimene näeb ennast osana sellest kultuurist. Lõimimine on etnorelativismi viimane staadium, milles püütakse integreerida tekkinud erinevad raamistikud ühtseks tervikuks. Selles staadiumis on suur osa eetikal ning oskusel arvestada eetilise kontekstiga valikute tegemisel. Kindlasti ei ole see õppimise lõpp, vaid vastupidi on alles algus mitmekultuurilisse maailma avarustesse.
Kõik need 6 staadiumit on potentsiaalsed õppimiskohad täiskasvanu jaoks, kuna kõiki neid staadiumeid täiskasvanu kogeb. Õppimine algab alati kogemisest – kui pole kogemust ei saa olla ka õppimist (Jarvis, 1998: 92).
Harmoonia oma kultuuriga
Kultuuridevaheline õppimine on palju intensiivsem kui õppimine oma kultuuriruumis. Täiskasvanu käitub paljudes olukordades vana skeemi järgi, intuitiivselt ja endastmõistetavalt. Kuid küllaltki veider on tõdeda, et ka oma kultuuriruumis võivad teadmised aeguda. Kuna kultuur on pidevas muutuses, võib ühel momendil täiskasvanu tunnetada, et midagi on muutumas, kuid mitte tema sees. Lahknemine leiab aset siis, kui puudub endastmõistetavus inimese möödunud õppimiskogemuse ja käesoleva situatsiooni vahel (Jarvis, 1998: 92). Täiskasvanu märkab, et pole piisavalt ressursse, et tekkinud situatsiooni lahendada.
Harmoonia oma kultuuriga tähendab olekut, millal minnakse edasi kultuurimuutustega üheskoos täiendades oma teadmisi ja oskusi. Et oma kultuurist mitte võõranduda, tekib täiskasvanul vajadus oma vanadest teadmistest „lahti õppida“ (Jarvis, 1998: 81). See protsess ei tähenda tagasiminekut, vaid vastupidi võimaldab oma teadmistele kriitiline pilk heita ja nendega natukene mängida.
Püüdes säilitada harmooniline suhe oma kultuurikeskkonnaga, lähevad paljud täiskasvanud õppima.
Uued õpisituatsioonid, uued inimesed ja õppeprotsess iseenesest taastab seda lahknemist, mis võib tekkida kultuuri võõrandumise käigus. Olles harmoonias kultuuriga, oleme ka harmoonias maailmaga, mis meid ümbritseb. Seda kõike on võimalik saavutada elukestvalt õppides, avastades ja edasi liikudes.
Harmoonia oma kultuuriga
Kultuuridevaheline õppimine on palju intensiivsem kui õppimine oma kultuuriruumis. Täiskasvanu käitub paljudes olukordades vana skeemi järgi, intuitiivselt ja endastmõistetavalt. Kuid küllaltki veider on tõdeda, et ka oma kultuuriruumis võivad teadmised aeguda. Kuna kultuur on pidevas muutuses, võib ühel momendil täiskasvanu tunnetada, et midagi on muutumas, kuid mitte tema sees. Lahknemine leiab aset siis, kui puudub endastmõistetavus inimese möödunud õppimiskogemuse ja käesoleva situatsiooni vahel (Jarvis, 1998: 92). Täiskasvanu märkab, et pole piisavalt ressursse, et tekkinud situatsiooni lahendada.
Harmoonia oma kultuuriga tähendab olekut, millal minnakse edasi kultuurimuutustega üheskoos täiendades oma teadmisi ja oskusi. Et oma kultuurist mitte võõranduda, tekib täiskasvanul vajadus oma vanadest teadmistest „lahti õppida“ (Jarvis, 1998: 81). See protsess ei tähenda tagasiminekut, vaid vastupidi võimaldab oma teadmistele kriitiline pilk heita ja nendega natukene mängida.
Püüdes säilitada harmooniline suhe oma kultuurikeskkonnaga, lähevad paljud täiskasvanud õppima.
Uued õpisituatsioonid, uued inimesed ja õppeprotsess iseenesest taastab seda lahknemist, mis võib tekkida kultuuri võõrandumise käigus. Olles harmoonias kultuuriga, oleme ka harmoonias maailmaga, mis meid ümbritseb. Seda kõike on võimalik saavutada elukestvalt õppides, avastades ja edasi liikudes.
Intervjuu Ireene Romaniga (22)
Kuidas sina mõistad sõna “kultuur” ?
Kultuur - Meie arusaamad elust, käitumisviisid, tavad, hoiakud. Maailmavaated , usk - see kõik kokku on kultuur.
Mida tähendab sinu jaoks õppimine?
Õppimine - uute teadmiste omandamine ning nende praktiseerimine.
Kas sul on mõni lugu rääkida sellest, kuidas sa õppisid välismaal ?
Välismaal õppimist saab tõlgendada mitmeti. Näiteks Inglismaal lapshoidjana töötades õppisin keelt ja teise kulutuuriruumiga kohanema. Samas õppisin ja avastasin ka iseenda kohta palju uut. Hispaanias baaridaamiks õppides omandasin jälle vajalike teadmisi just valitud valdkonnas.
Milline on sinu kõige meeldejäävam kogemus õppimisest teises kultuuris ? Võib-olla on nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi ?
Kõige meeldejäävam on kindlasti Inglismaa oma multikultuursuse poolest, nii palju erinevad rahvusi . Eriti meeldisid Londoni Suured Turud nt Camden Town market, kus võis kuulda kümneid erinevad keeli ja proovida sama paljude maade erinevaid rahvustoite. Hispaania üllatas oma imelise looduse ja pargis ringi lendavate papagoidega. Reisides olen õpinud kui palju on veel avastada ja kui imeline on maailm meie ümber.
Ehk meenub sulle mõni lugu raskustest, millega sa puutusid kokku elades(õppides) välismaal ?
Raskustest saab välja tuua just koduigatsuse. Oma perest eemal viibimine oli kõige suurem raskus . Ei ole hullu olla Eestist eemal 1-2 kuud aga raskeks läheb asi peale poolt aastat . Siis tekib meeletu koduigatsus. Kõik muud probleemid on võõrsil samad, mis kodumaalgi.
Kas sa oled puutunud kokku erinevate õppimiskultuuridega ? On sul mõni lugu sellest, kuidas teise maa õppimiskultuur erineb meie omast ?
Inglismaal lapsehoidja olla õppisin lähedalt tundma nende koolisüsteemi. See ei erine oluliselt meie omast, küll aga minnakase kooli oluliselt varem. See on tingitud sellest, et inglismaal on nii palju erinevaid rahvusi ningi koolidel on tükk tegemist, et lapsed umbes 7-8 aastaselt juba kõik samal tasemel inglisekeelt valdaksid. Vahel kui 4-5 aastased lapsed seal oma kooliteed alustavad ei oska nad veel sõnagi inglisel keelt .
Milliseid muutusi tõi endaga kaasa sinu välismaal elamise kogemus ? Kas sa märkasid neid muutusi kohe või alles siis kui olid tagasi kodumaal ?
Elamine välismaal avardas suuresti silmaringi . Kindlasti tegi see palju tolerantsemaks ja mõistvamaks . Suurim pluss oli enesekinduls ja teadmine, et kus ma ka poleks ma saan alati hakkama ja üksi reisida pole üldse hirmus.
Need muutused avaldusid pealmiselt välismaal olla juba. Eestis tagasi olles oli pigem vaja harjuda mornide eesti inimestega uuesti. Kindalsti annab reisimine ja teiste kultuuridega kokku puutumine meeletult juurde tahtmist kogeda veel , reisida veel ja näha veel.
Kokkuvõte
Täiskasvanud õppija jaoks on mitmekultuuriline keskkond hea võimalus, et kogeda midagi, mis omas kultuuris võib märkamata jääda. Omas kultuuris jälgib õppija ühte mustrit, võõra kultuuriga kokku puutudes lüüakse see muster aga sassi ja ka pisiasjad jäävad silma.
Täiskasvanud õppija elu aga pole alati nii roosiline. Selleks, et võõras kultuur omaks võtta, läheb aega ja läbitakse teatud etapid. See kõik käib aga kohanemise juurde ja näitab õppijale uusi külgi ka enda „vana“ kultuuri juures.
Ka oma kultuur võib pakkuda õpivõimalust. Mingil hetkel võivad oskused ja teadmised aeguda ja kaob harmoonia omas kultuuris. Harmoonia säilitamine on aga vajalik, kui on soov ka oma kultuuris õppida, sest harmooniata on raske kogetut töödelda ja omaks võtta.
Allikad
Burke, P. (1997). Kultuuride kohtumine: Esseid uuest kultuuriajaloost. Tallinn: Varrak.
Erelt, T. (Toim.). (2014). Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat : eesti, inglise, saksa, soome, vene. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Gillert, A., Haji-Kella, M., Cascao Guedes, M., Raykova, A., Schachinger, C., & Taylor, M. (2000). T-Kit käsiraamat: Kultuuridevaheline õppimine. Strasbourg: Euroopa Nõukogu kirjastus.
Jarvis, P. (1998). Täiskasvanuharidus ja pidevõpe. Teooria ja praktika. Tallinn: Kirjastus SE&JS.
Kuurme, T. (2004). Õppimine kui kogemus. rmt: Õppimine mitmest vaatenurgast. Põltsamaa: VALI Press trükikoda.
Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses: sotsiokultuuriline käsitlus. Tallinn: Eesti Vabaharidusliidu Kirjastus.
Mihkel Tomson ja Mariya Tyutina
Kuidas sina mõistad sõna “kultuur” ?
Kultuur - Meie arusaamad elust, käitumisviisid, tavad, hoiakud. Maailmavaated , usk - see kõik kokku on kultuur.
Mida tähendab sinu jaoks õppimine?
Õppimine - uute teadmiste omandamine ning nende praktiseerimine.
Kas sul on mõni lugu rääkida sellest, kuidas sa õppisid välismaal ?
Välismaal õppimist saab tõlgendada mitmeti. Näiteks Inglismaal lapshoidjana töötades õppisin keelt ja teise kulutuuriruumiga kohanema. Samas õppisin ja avastasin ka iseenda kohta palju uut. Hispaanias baaridaamiks õppides omandasin jälle vajalike teadmisi just valitud valdkonnas.
Milline on sinu kõige meeldejäävam kogemus õppimisest teises kultuuris ? Võib-olla on nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi ?
Kõige meeldejäävam on kindlasti Inglismaa oma multikultuursuse poolest, nii palju erinevad rahvusi . Eriti meeldisid Londoni Suured Turud nt Camden Town market, kus võis kuulda kümneid erinevad keeli ja proovida sama paljude maade erinevaid rahvustoite. Hispaania üllatas oma imelise looduse ja pargis ringi lendavate papagoidega. Reisides olen õpinud kui palju on veel avastada ja kui imeline on maailm meie ümber.
Ehk meenub sulle mõni lugu raskustest, millega sa puutusid kokku elades(õppides) välismaal ?
Raskustest saab välja tuua just koduigatsuse. Oma perest eemal viibimine oli kõige suurem raskus . Ei ole hullu olla Eestist eemal 1-2 kuud aga raskeks läheb asi peale poolt aastat . Siis tekib meeletu koduigatsus. Kõik muud probleemid on võõrsil samad, mis kodumaalgi.
Kas sa oled puutunud kokku erinevate õppimiskultuuridega ? On sul mõni lugu sellest, kuidas teise maa õppimiskultuur erineb meie omast ?
Inglismaal lapsehoidja olla õppisin lähedalt tundma nende koolisüsteemi. See ei erine oluliselt meie omast, küll aga minnakase kooli oluliselt varem. See on tingitud sellest, et inglismaal on nii palju erinevaid rahvusi ningi koolidel on tükk tegemist, et lapsed umbes 7-8 aastaselt juba kõik samal tasemel inglisekeelt valdaksid. Vahel kui 4-5 aastased lapsed seal oma kooliteed alustavad ei oska nad veel sõnagi inglisel keelt .
Milliseid muutusi tõi endaga kaasa sinu välismaal elamise kogemus ? Kas sa märkasid neid muutusi kohe või alles siis kui olid tagasi kodumaal ?
Elamine välismaal avardas suuresti silmaringi . Kindlasti tegi see palju tolerantsemaks ja mõistvamaks . Suurim pluss oli enesekinduls ja teadmine, et kus ma ka poleks ma saan alati hakkama ja üksi reisida pole üldse hirmus.
Need muutused avaldusid pealmiselt välismaal olla juba. Eestis tagasi olles oli pigem vaja harjuda mornide eesti inimestega uuesti. Kindalsti annab reisimine ja teiste kultuuridega kokku puutumine meeletult juurde tahtmist kogeda veel , reisida veel ja näha veel.
Kokkuvõte
Täiskasvanud õppija jaoks on mitmekultuuriline keskkond hea võimalus, et kogeda midagi, mis omas kultuuris võib märkamata jääda. Omas kultuuris jälgib õppija ühte mustrit, võõra kultuuriga kokku puutudes lüüakse see muster aga sassi ja ka pisiasjad jäävad silma.
Täiskasvanud õppija elu aga pole alati nii roosiline. Selleks, et võõras kultuur omaks võtta, läheb aega ja läbitakse teatud etapid. See kõik käib aga kohanemise juurde ja näitab õppijale uusi külgi ka enda „vana“ kultuuri juures.
Ka oma kultuur võib pakkuda õpivõimalust. Mingil hetkel võivad oskused ja teadmised aeguda ja kaob harmoonia omas kultuuris. Harmoonia säilitamine on aga vajalik, kui on soov ka oma kultuuris õppida, sest harmooniata on raske kogetut töödelda ja omaks võtta.
Allikad
Burke, P. (1997). Kultuuride kohtumine: Esseid uuest kultuuriajaloost. Tallinn: Varrak.
Erelt, T. (Toim.). (2014). Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat : eesti, inglise, saksa, soome, vene. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Gillert, A., Haji-Kella, M., Cascao Guedes, M., Raykova, A., Schachinger, C., & Taylor, M. (2000). T-Kit käsiraamat: Kultuuridevaheline õppimine. Strasbourg: Euroopa Nõukogu kirjastus.
Jarvis, P. (1998). Täiskasvanuharidus ja pidevõpe. Teooria ja praktika. Tallinn: Kirjastus SE&JS.
Kuurme, T. (2004). Õppimine kui kogemus. rmt: Õppimine mitmest vaatenurgast. Põltsamaa: VALI Press trükikoda.
Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses: sotsiokultuuriline käsitlus. Tallinn: Eesti Vabaharidusliidu Kirjastus.
Mihkel Tomson ja Mariya Tyutina