Transformatiivne õppimine
Diana Koppel
SIssejuhatus
Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada transformatiivset õppimist. Transformatiivne õppimine on täiskasvanud õppijate puhul väga oluline teema ning on tähtis, et inimesed, kes täiskasvanute õpetamisega tegelevad ja miks mitte täiskasvanutena õpivad, mõistaksid transformatiivse õppimise olemust. Sellepärast on ka käesolev artikkel oluline inimestele, kes tegelevad täiskasvanud õppijatega või puutuvad õppimisega täiskasvanueas ühel või teisel moel kokku.
Artiklis käsitletakse seda, mis on tranformatiivne õppimine ning millised on transformatiivse õppimise protsess ja etapid. Samuti on artikli lõpus ühe 25-aastase tütarlapse õpilugu, kus ta jagab oma mõtteid õppimisest ning transformatiivsusest. Õpiloo väärtus peitub selles, et tütarlaps jagab lisaks mõtetele ka neid uusi perspektiive, mida ta läbi aja saavutanud on ning põhjendab, miks temas muutused toimunud on.
Transformatiivse õppimise teooria
Inimeseks olemine tähendab seda, et me mõistame oma kogemuste tähendusi. Inimestena peame me õppima, et luua ise tõlgendusi, mitte tegutsema teiste inimeste eesmärkide, uskumuste, otsuste ning tunnete põhjal (Mezirow, 1997). Kui inimene loob endale ise arusaamad ning uskumused, tähendab see, et tema mõtlemine on iseseisev. Iseseisev mõtlemine on täiskasvanute õppimise puhul üks olulisemaid aspekte. Transformatiivne õppimine arendab ja loob isesevat mõtlemist (Mezirow, 1997).
Täiskasvanud õppija õppimine lähtub tema kogemusest, mis tähendab seda, et täiskasvanud õppija õpib nii, kuidas tema varasemad elukogemused, mõtteviisid ning suhtumine ja maailmavaade seda võimaldavad. Näiteks täiskasvanud õppija, kellel on noorena olnud halvad õpikogemused (näiteks halb õpetaja, ei ole õppijana olnud väärtustatud), ei pruugi täiskasvanuna enam üldse õppida soovida ning tema suhtumine õppimisse võib olla väga skeptiline. See omakorda tähendab seda, et õppija ei pruugi õpetatavast mitte midagi omandada. See viis, millisena inimesed maailma näevad, on inimeste endi kogemuste tõlgendus, kogemuste summa (Kullaste, 2012: 20).
Jack Mezirow (1991) on öelnud, et transformatsiooniteooria on täiskasvanute õppimise teooria, mis kirjeldab ja analüüsib, kuidas täiskasvanud õpivad oma kogemusi mõtestama. Transformatiivse õppimise protsessi käigus muudab inimene enda piiravaid, takistavaid ja kaheldavaid mõtteviise, mis aitab iseend ning enda kogmusi avatumalt ning refleksiivsemalt tõlgendada (Mezirow, 1991, viidanud Karm, 2007: 60).
Kui inimene hakkab enda teadmistes ja vaadetes kahtlema ning analüüsib kriitiliselt kogu oma mõttemaailma, siis on esimene samm transformatiivse õppimise suunas tehtud. Samuti on esimene samm tehtud siis, kui inimene hakkab teadvustama, kust tema mõttemallid tekivad ning kust pärinevad tema uskumused. Kui analüüsimise ning teadvustamise kaudu tekib uus mõistmine, uus teadmine või uskumused ja mõtteviisid muutuvad, on mingi osa inimese mõttemaailmas transformeerunud (Cranton, 2002, viidanud Karm, 2007: 60).
Selleks, et inimese mõttemaailm transformeeruks, on kõige olulisem roll refleksioonil ning reflekteerimisel. Läbi reflekteerimise on inimesel võimalik oma mõtteiviise teadvustada ning seeläbi enda mõttemustreid muuta. Tavaliselt tekib reflekteerimine siis, kui inimese senised mõttemallid ei ole enam praktilised ega toimi (Karm, 2007). Samas on selge, et iga täiskasvanud inimese puhul tuleb reflekteerimine suureks kasuks ka siis, kui tema uskumused veel toimivad. Kui inimene reflekteerib regulaarselt ja ka ilma otsese vajaduseta, võib ta siiski avastada enda mõtteis ning suhtumises aspekte, mille muutmine tooks talle senisest enam edu ning muudaks tema elu ning tegemisi posiitiivsemas suunas.
Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada transformatiivset õppimist. Transformatiivne õppimine on täiskasvanud õppijate puhul väga oluline teema ning on tähtis, et inimesed, kes täiskasvanute õpetamisega tegelevad ja miks mitte täiskasvanutena õpivad, mõistaksid transformatiivse õppimise olemust. Sellepärast on ka käesolev artikkel oluline inimestele, kes tegelevad täiskasvanud õppijatega või puutuvad õppimisega täiskasvanueas ühel või teisel moel kokku.
Artiklis käsitletakse seda, mis on tranformatiivne õppimine ning millised on transformatiivse õppimise protsess ja etapid. Samuti on artikli lõpus ühe 25-aastase tütarlapse õpilugu, kus ta jagab oma mõtteid õppimisest ning transformatiivsusest. Õpiloo väärtus peitub selles, et tütarlaps jagab lisaks mõtetele ka neid uusi perspektiive, mida ta läbi aja saavutanud on ning põhjendab, miks temas muutused toimunud on.
Transformatiivse õppimise teooria
Inimeseks olemine tähendab seda, et me mõistame oma kogemuste tähendusi. Inimestena peame me õppima, et luua ise tõlgendusi, mitte tegutsema teiste inimeste eesmärkide, uskumuste, otsuste ning tunnete põhjal (Mezirow, 1997). Kui inimene loob endale ise arusaamad ning uskumused, tähendab see, et tema mõtlemine on iseseisev. Iseseisev mõtlemine on täiskasvanute õppimise puhul üks olulisemaid aspekte. Transformatiivne õppimine arendab ja loob isesevat mõtlemist (Mezirow, 1997).
Täiskasvanud õppija õppimine lähtub tema kogemusest, mis tähendab seda, et täiskasvanud õppija õpib nii, kuidas tema varasemad elukogemused, mõtteviisid ning suhtumine ja maailmavaade seda võimaldavad. Näiteks täiskasvanud õppija, kellel on noorena olnud halvad õpikogemused (näiteks halb õpetaja, ei ole õppijana olnud väärtustatud), ei pruugi täiskasvanuna enam üldse õppida soovida ning tema suhtumine õppimisse võib olla väga skeptiline. See omakorda tähendab seda, et õppija ei pruugi õpetatavast mitte midagi omandada. See viis, millisena inimesed maailma näevad, on inimeste endi kogemuste tõlgendus, kogemuste summa (Kullaste, 2012: 20).
Jack Mezirow (1991) on öelnud, et transformatsiooniteooria on täiskasvanute õppimise teooria, mis kirjeldab ja analüüsib, kuidas täiskasvanud õpivad oma kogemusi mõtestama. Transformatiivse õppimise protsessi käigus muudab inimene enda piiravaid, takistavaid ja kaheldavaid mõtteviise, mis aitab iseend ning enda kogmusi avatumalt ning refleksiivsemalt tõlgendada (Mezirow, 1991, viidanud Karm, 2007: 60).
Kui inimene hakkab enda teadmistes ja vaadetes kahtlema ning analüüsib kriitiliselt kogu oma mõttemaailma, siis on esimene samm transformatiivse õppimise suunas tehtud. Samuti on esimene samm tehtud siis, kui inimene hakkab teadvustama, kust tema mõttemallid tekivad ning kust pärinevad tema uskumused. Kui analüüsimise ning teadvustamise kaudu tekib uus mõistmine, uus teadmine või uskumused ja mõtteviisid muutuvad, on mingi osa inimese mõttemaailmas transformeerunud (Cranton, 2002, viidanud Karm, 2007: 60).
Selleks, et inimese mõttemaailm transformeeruks, on kõige olulisem roll refleksioonil ning reflekteerimisel. Läbi reflekteerimise on inimesel võimalik oma mõtteiviise teadvustada ning seeläbi enda mõttemustreid muuta. Tavaliselt tekib reflekteerimine siis, kui inimese senised mõttemallid ei ole enam praktilised ega toimi (Karm, 2007). Samas on selge, et iga täiskasvanud inimese puhul tuleb reflekteerimine suureks kasuks ka siis, kui tema uskumused veel toimivad. Kui inimene reflekteerib regulaarselt ja ka ilma otsese vajaduseta, võib ta siiski avastada enda mõtteis ning suhtumises aspekte, mille muutmine tooks talle senisest enam edu ning muudaks tema elu ning tegemisi posiitiivsemas suunas.
Transformatiivse õppimise etapid
Transformatiivse õppimise teooria kohaselt koosneb paradigma, perspektiivide ja teadmiste transformatsioon mitmest etapist:
1. aktiveeriv sündmus, mille põhjal paljastuvad õppija teadmiste puudujäägid ning piiratused;
2. õppija varjatud eelduste ning oletuste identifitseerimine;
3. kriitiline eneserefleksioon, määratlemaks kust õpilase varjatud eeldused ning oletused tulnud on ning millel need põhinevad;
4. kriitiline diskursus kus teised õpilased ning grupi instruktor hindavad alternatiivseid ideid ning mõtteid;
5. võimalused testida ja rakendada uusi võimalusi ja perspektiive. (McGonigal, 2005)
Õppimine on väga individuaalne ja spiraalitaoline protsess (Canton, 2002, viidanud Karm, 2007: 61) ning transformatsiooni puhul korratakse inimeseti mitmeid etappe (Taylor, 2000, viidanud Karm, 2007: 61). Samuti ei ole see protsess sobilik kõigile, sest transformatiivne õppimine nõuab inimeselt suurt valmisolekut iseenda vastu aus olla ning muutuda.
Maslow on 1997. aastal ka sõnastanud, et õppimise protsess koosneb neljast astmest – olemasolevate seisukohtade täpsustamine, uute seisukohtade loomine, oma vanade seisukohtade transformeerimine, uute perspektiivide loomine (Maslow, 1997: 212)
Näiteks, kui me ei salli homoseksuaalseid inimesi, siis on esimene etapp homofoobse mõttelaadi transformatsioonil see, et me hakkame otsima tõestusi oma olemasolevale seisukohale. Me leiame veelgi põhjuseid, miks homoseksuaalsed inimesed meile ei meeldi. Teine etapp on hetk, kus me mõistame, et meie seisukohad ei pruugi olla ainuõiged ning me hakkame looma uusi seisukohti. See toimub reflekteerimise teel.
Kolmandaks transformeeruvad meie vanad seisukohad. Me võime kogeda midagi positiivset seoses homoseksuaalsete inimestega ning selle tulemusena võime me muutuda tolerantsemaks ning aktsepteerivamaks homoseksuaalsete inimeste suhtes.
Neljandaks ehk viimaseks etapiks on see, kus me oleme täielikult transformeerinud oma vanad seisukohad ning loonud uue perspektiivi. Me mõistame, et homoseksuaalsed inimesed on toredad ning ei ole väärt mittesallimist.
Kokkuvõte
Maailm muutub meie ümber pidevalt. Ja meie koos maailmaga. Sellepärast on õppimise kontekstis oluline transformatiivne õppimine, mille kaudu õppija vabastab end piiravatest uskumustest ning maailmavaatest, mis võib takistada tal paljusid asju kogeda. Transformatiivne õppimine ning transformatsioon saab teoks ainult läbi reflekteerimise, mille kaudu vaadatakse endasse sügavuti ning hinnatakse kriitilise pilguga üle kõik enda põhimõtted ning vaated. Transformatiivne protsess koosneb viiest etapist, mille läbinuna on õppija transformeerinud oma teadmisi ja suhtumist ning seeläbi saavutanud uued perspektiivid. Samuti toetab transformatiivne õppimine iseseisvat mõtlemist, mis on indiviidi tegemistes ning elus väga suure tähtsusega.
Allikad
Karm, M. (2007). Eesti täiskasvanukoolitajate professionaalsuse kujunemise võimalused. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste teaduskond
Kullaste, S. (2012). Täiskasvanu õppimine ja õppimisvõimalused lapsevanemana. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituut, Andragoogika osakond
McGonigal, K. (2005). Teaching for Transformation: From Learning Theory to Teaching Strategies. Speaking of Teaching. Vol. 14, No.2, 2.
Mezirow, J. (1991). Transformative Dimensions of Adult Learning. San Fransisco, CA: Jossey-Bass
Mezirow J. (1997). Transformative Learning: Theory to Practice. Rmt. Patricia Cranton (Toim.); New Direction for Adult Continuing Education. Ilmumiskoht: Wiley Periodicals. Inc., 5-12.
Lisa 1: Õpilugu
Oma mõtteid õppimisest ning seisukohtade transformatsioonist jagab 25-aastane tütarlaps, kes on Tallinna Ülikoolis omandanud pedagoogika alal bakalaurerusekraadi.
Ma arvan, et inimesed õpivad läbi eneseanalüüside. Oluline on selle juures kindlasti kriitiline mõtlemine. Kui inimene oskab analüüsida ennast ning olukordi, milles ta osaleb, suudab ta nendest õppida nii ise, kui ka saab teadmisi sellest, miks teine inimene sarnases olukorras kuidagi teisiti võis käituda/tunda. Läbi kogetu analüüsimise saab inimene õppida elulisi situatsioone ning areneda. Ma leian, et inimesed, kes on võimelised kriitiliselt mõtlema, on rohkem avatud uuendustele ning nende empaatiavõime on tunduvalt suurem.
Minu elus on olnud palju olukordi, kus ma olen oma mõttemaailma muutnud. Kõige tüüpilisem olukord on olnud see, kui mulle on räägitud mõnest inimesest midagi, keda ma veel ise ei tunne. Olen kuulnud näiteks midagi kritiseerivat ning võtnud rumalana ka selle seisukoha, kuna inimene, kes seda rääkis, on tuttav ja tema jutt on tundunud adekvaatne ning usaldatav. Kui olen lõpuks tutvunud inimesega, kelle kohta on eelarvamus juba välja kujunenud, olen tihti mõistnud, et tegelikult pole asi üldse nii. Ma olen aru saanud, pannes end selle inimese olukorda, miks üldse selline halb jutt tema kohta tekkinud on, ning muutnud oma seisukohta tema suhtes. Miks ma üldse olen muutnud oma seisukohta on see, et ma olen mõelnud selle peale, mida inimesed minust võivad arvata, kuidas nad minust valesti võivad aru saada ning kui halb see tunne on. Olgugi, et ma ei ole inimene, kes tunneb vajadust end tõestada inimestele, kes ei suuda oma dogmadest lahti lasta, tahan ma iseendaga olla rahul ning mõelda, et ma olen andnud endast parima. Üleüldiselt ma leian, et minu väga paljud vaated on leidnud pöörde tänu haridusele. Pedagoogiline haridus on sellele väga palju kaasa aidanud, et ma suudan rohkem vältida keerulisi situatsioone/suhteid.
Ma leian, et õppimine on mingil määral paratamatus (positiivses mõttes) Lihtsad igapäevased olukorrad ja tegevused õpetavad, vaatamata sellele, kas ma olen seda plaaninud või ei. Õppimine on loomulik elus edasiminemise viis. Ilma õppimiseta jääksid inimesed väiklasteks, kibestunuteks. Minu jaoks on õppimine enesega töötamine, enese areng, enda paremaks muutmine ning läbi selle, õpin ma ka palju maailmast ja teistest inimestest.