Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õpe
Lilli Siitka ja Kadri Timuska
Sissejuhatus
Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade erinevatest õppeliikidest täiskasvanu hariduse kontekstis. Õppena käsitleme artiklis hariduse omandamisele suunatud protsessi, mis ühendab endas õppimis ja õpetamise kõrval kõik teised tegevused, millel on subjekti intellektuaalset potentsiaali vääristav, täiendav ja korrastav tähendus (Lõhmus jt. 2011).
Artiklis otsitakse vastuseid küsiustele, mis on formaalne, mitteformaalne ja informaalne õpe ning tuuakse välja nende õppeliikide tugevused ja nõrkused elukestva õppe kontekstis. Elukestva õppena käsitleme läbi elu toimuvat õppimist, mis on paindlik, mitmekülgne ja võimalik omandada erinevatel aegadel ja erinevates kohtades. (Lifelong Learning Council Queensland Inc, 2015)
Käsitletud teemad on olulised selleks, et eristada õppeliike ning mõista erinevaid võimalusi täiskasvanuõppes.
Lisaks on läbi viidud kirjalik intervjuu Eesti Vabaharidusliidu juhatuse liikme Tiina Jäägeriga, et luua artiklile lisaväärtust oma ala professionaali arvamuse näol.
Mis on formaalne õpe?
Õppimine on keerukas nähtus, mis on seotud inimese elu iga etapiga ning võib toimuda väga erinevates tingimustes (Beljajev, 2006). Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimise jaotamine formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks õppimiseks. (Stardiplats, s.a.)
Mõistmaks mitteformaalse ja informaalse õppimise kohta ning tähendust elukestva õppe kontekstis tuleks alustada formaalõppe defineerimisest.
P. Jarvis (1990) käsitleb formaalset õppimist kui hierarhiliselt struktureeritud haridussüsteemi, mida kasutatakse alates algkoolist kuni ülikoolini.
R. Cameron ja J.L..Harrison (2012) käsitlevad formaalset õpet kui õppekava järgi õppimist haridusasutuses, koolituskeskuses või töökohal, milles omandatut tõendatakse kvalifikatsiooni või sertifikaadiga
Formaalõpe annab raamteadmised ja oskused, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust kontrollib (koolitunnistus ja eksamid) (Tudengiveeb, s.a.).
Formaalset õpet saab liigitada haridustasemete järgi:
Mis on mitteformaalne õpe?
Peale formaalse õppesüsteemi on olemas ka teisi nö vabamaid viise õppimiseks, mis toimuvad nii teadlikult kui ka teadvustamata. Tihtipeale käivad inimesed töökoha poolt organiseeritud täiendkoolitustel, kuid ei võta seda otseselt kui õppimist. Samuti uuele töökohal kaastöötajatelt nõu küsides, kodanikualgatuse rühmitustes osaledes, kuulates huvitavat hariduslikku ajaloolist raadiosaadet või kasvõi kasutades õhtusööki tehes uut retsepti – ka see kõik on õppimine, vastavalt kas mitteformaalne või informaalne õppimine.
Mitteformaalse õppimise all mõistetakse organiseeritud õppetegevust, mis toimub kindlate õppeprogrammide alusel, kindlatele huvirühmadele. Mitteformaalne õppimine võib toimuda nii haridusasutuses kui ka väljaspool seda ning selle plussiks on mitmekülgsus ehk see pakub õpet kõigile olenemata vanusest, soost ja majanduslikust olukorrast. (Innove, s.a..) Ka P. Jarvis (1990) käsitleb mitteoformaalset õppimist, kui protsessi hariduses, mis on organiseeritud väljaspool formaalset haridussüsteemi ning vastab tihtipeale kindla inimeste grupi õppimisvajadustele. Mitteformaalset õppimist tavaliselt ei hinnata ning välja ei anta ka sertifikaati (Cameron & Harrison, 2012). Samas ei ole mitteformaalse õppe unikaalsust teistest hariduse vormidest kerge defineerida. Raskus seisneb mitteformaalse õppe sisemistes tunnusjoontes – elastsus ja avatus muutusteks ning valmisolek kohandama erinevaid inimgruppe, kellel on erinevad õppevajadused. (Romi & Schmida, 2009.) Mitteformaalne õpe on tänapäeval üheks lihtsamaks ja levinumaks viisiks ennast täiendada, kuna koolitused võivad olla nii mitmeaastased kui ka paari kuu või päevased. Seetõttu sobib mitteformaalne õpe paljudele ning kohandub vastavalt õppija soovidele.
Mitteformaalse õppe aluseks on eeldus, et hariduslikud ja sotsiaalsed eesmärgid võivad ja peaksid olema realiseeritud läbi harjutatud põhimõtete paindlikkuse rakendamise, subjekti olemuse, organisatsioonide ja vahendite ning need peaksid olema vabad struktuursetest ja formaalsetest konditisoonidest, mida tavaliselt näeme koolides. Mitteformaalne õpe püüdleb täiustama aktiivset sotsiaalset arengut kogukonna heaks ning soovib avaldada inimeste individuaalseid vajadusi, eriti neid, mis puudutavad vaba aja tegevusi. (Romi & Schmida, 2009.) Mitteformaalse õppe alla lähevad näiteks erinevad tööalased koolitused, keeleõpe, kokanduskursused, kunstiringid ja muud koolitused ja kursused, millel on olemas õppekava ning struktuur. Kui aga õpitakse näiteks hispaania keelt iseseisvalt Hispaanias elades, siis seda nimetatakse informaalseks õppimiseks, millest räägime järgnevalt.
Mis on informaalne õpe?
Teiseks väljaspool formaalharidussüsteemi toimivaks õppimise viisiks on informaalne õppimise viis. Informaalne õpe hõlmab igasugust õppimist, nii töö käigus kui vabal ajal perekonna ja sõprade ringis ning ei ole struktureeritud, puuduvad otsesed õpieesmärgid, õppematerjalid ja õppekavad (Innove, s.a.). Euroopa Nõukogu on mõistnud informaalset õppimist, kui elukestvat protsessi, mille käigus inimesed omandavad hoiakuid, väärtusi, oskusi ja teadmisi oma keskonnas harivate mõjude ja igapäevategevuste (pere, eakaaslased, naabrid, sündmused, raamatukogu, maasimeedia, töö, mäng jne.) kaudu (Euroopa Nõukogu, 2010). D.W. Livingstone (2001) määratleb informaalset õppimist, kui tegevust, mis sisaldab püüdlust arusaamisele, teadmistele ja oskustele ning toimuvad ilma väljastpoolt tulevate kindlate kriteeriumiteta. Informaalne õppimine võib ilmneda igas kontekstis väljaspool eelnevalt kindlaks tehtud hariduslikke institutsioonide õppekavasid. Kuigi praegu on ühsikonnas tendents pöörata tähelepanu suuresti informaalsele õppimisviisile, siis arvavad mõned teoreetikud (Foley, 1999, Schugurensky, 2000 viidanud Lai & Wu, 2011), et informaalset õppimist on endiselt raske tunnustada ja hinnata, kuna tihtipeale juhtub see juhuslikult ning inimesed ei ole teadlikud selle kogemuse/teadmise mõjust. Kuna inimesed isikustavad väärtuseid, uskumusi, suhtumist ning käitumist informaalse õppimisviisi käigus, siis ei mõisteta, et see on õppimise ning arenguprotsess ning selle peale ei mõelda, kui õppimise kohast ja võimalusest.
Suurimad tugevused ja nõrkused?
Järgnevas tabelis toome välja lihtsamalt ja arusaadavamalt, missugused on eelnevalt räägitud õppevõimaluste tugevused ning nõrkused. Neid on kindlasti veel, kuid tõime välja olulisemad ja kõige silmapaistvamad erinevused.
Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade erinevatest õppeliikidest täiskasvanu hariduse kontekstis. Õppena käsitleme artiklis hariduse omandamisele suunatud protsessi, mis ühendab endas õppimis ja õpetamise kõrval kõik teised tegevused, millel on subjekti intellektuaalset potentsiaali vääristav, täiendav ja korrastav tähendus (Lõhmus jt. 2011).
Artiklis otsitakse vastuseid küsiustele, mis on formaalne, mitteformaalne ja informaalne õpe ning tuuakse välja nende õppeliikide tugevused ja nõrkused elukestva õppe kontekstis. Elukestva õppena käsitleme läbi elu toimuvat õppimist, mis on paindlik, mitmekülgne ja võimalik omandada erinevatel aegadel ja erinevates kohtades. (Lifelong Learning Council Queensland Inc, 2015)
Käsitletud teemad on olulised selleks, et eristada õppeliike ning mõista erinevaid võimalusi täiskasvanuõppes.
Lisaks on läbi viidud kirjalik intervjuu Eesti Vabaharidusliidu juhatuse liikme Tiina Jäägeriga, et luua artiklile lisaväärtust oma ala professionaali arvamuse näol.
Mis on formaalne õpe?
Õppimine on keerukas nähtus, mis on seotud inimese elu iga etapiga ning võib toimuda väga erinevates tingimustes (Beljajev, 2006). Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimise jaotamine formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks õppimiseks. (Stardiplats, s.a.)
Mõistmaks mitteformaalse ja informaalse õppimise kohta ning tähendust elukestva õppe kontekstis tuleks alustada formaalõppe defineerimisest.
P. Jarvis (1990) käsitleb formaalset õppimist kui hierarhiliselt struktureeritud haridussüsteemi, mida kasutatakse alates algkoolist kuni ülikoolini.
R. Cameron ja J.L..Harrison (2012) käsitlevad formaalset õpet kui õppekava järgi õppimist haridusasutuses, koolituskeskuses või töökohal, milles omandatut tõendatakse kvalifikatsiooni või sertifikaadiga
Formaalõpe annab raamteadmised ja oskused, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust kontrollib (koolitunnistus ja eksamid) (Tudengiveeb, s.a.).
Formaalset õpet saab liigitada haridustasemete järgi:
- alusharidus (omandatakse koolieelses lasteasutuses, peamiselt lasteaias),
- põhiharidus (omandatakse alg- ja põhikoolis),
- üld- ja kutsekeskharidus (omandatakse gümnaasiumis või kutseõppeasutuses),
- kõrgharidus ja ülikoolijärgne haridus (omandatakse rakenduskõrgkoolides või ülikoolides, sealhulgas magistratuuris ning doktorantuuris; tehnikumides omandatav haridus võib oma tasemelt olla kõrgharidus) (Loogma, Ruubel jt, 2015)
Mis on mitteformaalne õpe?
Peale formaalse õppesüsteemi on olemas ka teisi nö vabamaid viise õppimiseks, mis toimuvad nii teadlikult kui ka teadvustamata. Tihtipeale käivad inimesed töökoha poolt organiseeritud täiendkoolitustel, kuid ei võta seda otseselt kui õppimist. Samuti uuele töökohal kaastöötajatelt nõu küsides, kodanikualgatuse rühmitustes osaledes, kuulates huvitavat hariduslikku ajaloolist raadiosaadet või kasvõi kasutades õhtusööki tehes uut retsepti – ka see kõik on õppimine, vastavalt kas mitteformaalne või informaalne õppimine.
Mitteformaalse õppimise all mõistetakse organiseeritud õppetegevust, mis toimub kindlate õppeprogrammide alusel, kindlatele huvirühmadele. Mitteformaalne õppimine võib toimuda nii haridusasutuses kui ka väljaspool seda ning selle plussiks on mitmekülgsus ehk see pakub õpet kõigile olenemata vanusest, soost ja majanduslikust olukorrast. (Innove, s.a..) Ka P. Jarvis (1990) käsitleb mitteoformaalset õppimist, kui protsessi hariduses, mis on organiseeritud väljaspool formaalset haridussüsteemi ning vastab tihtipeale kindla inimeste grupi õppimisvajadustele. Mitteformaalset õppimist tavaliselt ei hinnata ning välja ei anta ka sertifikaati (Cameron & Harrison, 2012). Samas ei ole mitteformaalse õppe unikaalsust teistest hariduse vormidest kerge defineerida. Raskus seisneb mitteformaalse õppe sisemistes tunnusjoontes – elastsus ja avatus muutusteks ning valmisolek kohandama erinevaid inimgruppe, kellel on erinevad õppevajadused. (Romi & Schmida, 2009.) Mitteformaalne õpe on tänapäeval üheks lihtsamaks ja levinumaks viisiks ennast täiendada, kuna koolitused võivad olla nii mitmeaastased kui ka paari kuu või päevased. Seetõttu sobib mitteformaalne õpe paljudele ning kohandub vastavalt õppija soovidele.
Mitteformaalse õppe aluseks on eeldus, et hariduslikud ja sotsiaalsed eesmärgid võivad ja peaksid olema realiseeritud läbi harjutatud põhimõtete paindlikkuse rakendamise, subjekti olemuse, organisatsioonide ja vahendite ning need peaksid olema vabad struktuursetest ja formaalsetest konditisoonidest, mida tavaliselt näeme koolides. Mitteformaalne õpe püüdleb täiustama aktiivset sotsiaalset arengut kogukonna heaks ning soovib avaldada inimeste individuaalseid vajadusi, eriti neid, mis puudutavad vaba aja tegevusi. (Romi & Schmida, 2009.) Mitteformaalse õppe alla lähevad näiteks erinevad tööalased koolitused, keeleõpe, kokanduskursused, kunstiringid ja muud koolitused ja kursused, millel on olemas õppekava ning struktuur. Kui aga õpitakse näiteks hispaania keelt iseseisvalt Hispaanias elades, siis seda nimetatakse informaalseks õppimiseks, millest räägime järgnevalt.
Mis on informaalne õpe?
Teiseks väljaspool formaalharidussüsteemi toimivaks õppimise viisiks on informaalne õppimise viis. Informaalne õpe hõlmab igasugust õppimist, nii töö käigus kui vabal ajal perekonna ja sõprade ringis ning ei ole struktureeritud, puuduvad otsesed õpieesmärgid, õppematerjalid ja õppekavad (Innove, s.a.). Euroopa Nõukogu on mõistnud informaalset õppimist, kui elukestvat protsessi, mille käigus inimesed omandavad hoiakuid, väärtusi, oskusi ja teadmisi oma keskonnas harivate mõjude ja igapäevategevuste (pere, eakaaslased, naabrid, sündmused, raamatukogu, maasimeedia, töö, mäng jne.) kaudu (Euroopa Nõukogu, 2010). D.W. Livingstone (2001) määratleb informaalset õppimist, kui tegevust, mis sisaldab püüdlust arusaamisele, teadmistele ja oskustele ning toimuvad ilma väljastpoolt tulevate kindlate kriteeriumiteta. Informaalne õppimine võib ilmneda igas kontekstis väljaspool eelnevalt kindlaks tehtud hariduslikke institutsioonide õppekavasid. Kuigi praegu on ühsikonnas tendents pöörata tähelepanu suuresti informaalsele õppimisviisile, siis arvavad mõned teoreetikud (Foley, 1999, Schugurensky, 2000 viidanud Lai & Wu, 2011), et informaalset õppimist on endiselt raske tunnustada ja hinnata, kuna tihtipeale juhtub see juhuslikult ning inimesed ei ole teadlikud selle kogemuse/teadmise mõjust. Kuna inimesed isikustavad väärtuseid, uskumusi, suhtumist ning käitumist informaalse õppimisviisi käigus, siis ei mõisteta, et see on õppimise ning arenguprotsess ning selle peale ei mõelda, kui õppimise kohast ja võimalusest.
Suurimad tugevused ja nõrkused?
Järgnevas tabelis toome välja lihtsamalt ja arusaadavamalt, missugused on eelnevalt räägitud õppevõimaluste tugevused ning nõrkused. Neid on kindlasti veel, kuid tõime välja olulisemad ja kõige silmapaistvamad erinevused.
Kirjalikus intervjuus Tiina Jäägeriga uurisime tema arvamust mitteformaalsest ja inforaalsest õppimisest, kuidas need erinevad, kuidas oleks võimalik hinnata ning kas inimesed mõistavad, et ka väljaspool formaalõpet toimub õppimine. T. Jääger kasutab intervjuu vastuses mitteformaalse ja informaalse õppe selgitamiseks järgmist näidet: Kui lähed kursusele leivategemist õppima, siis on see mitteformaalne õppimine kuna on sihi- ja eesmärgipärane, koolitajal on õppekava või programm jne. Kui aga lähed sõbrale külla ning tema tegeleb just leivategemisega, sina istud sõbra köögis, ajad juttu, muuhulgas juttu ka leiva tegemisest ja saad ise ka mingil määral leivategemise selgeks, siis on see informaalne õppimine. Sama kehtib raamatu järgi õppimise kohta või telekoka seletusi kuulates. Samuti arvab ta, et mitteformaalne ja informaalne õpe ei ole erilisemad kui formaalne õpe vaid osa elukestva õppe protsessist, mis hõlmab kõiki kolme liiki. Mitte niivõrd negatiivne kuid problemaatiline on, et mitteformaalne õppimine nõuab rohkem enesedistsipliini ning informaalne õppimine jääb sageli teadvustamata. Rahvaülikoolides ja kursustel inimesed teadvustavad endale, et nad õpivad ning arendavad ennast, kuid nagu eelnevalt öeldud, siis informaalset õppimist siiski sageli ei teadvustata.
Võrreldes kõiki kolme õppeliiki toob ta välja, et mitteformaalne ja informaalne õpe ei saa kunagi oma olemuselt võrdväärseks formaalse õppega. Võrdväärsed saavad need kolm olla elukestva õppe kontekstis. Hindamise poole pealt mainib ta mitteformaalse ja informaalse õppe hindamiseks loodud VÕTA süsteemi, mis on protsess, mille kaudu inimene saab lasta oma varasemad õpi- ja töökogemused tunnustada. Tunnustamine võib toimuda nii õppeasutuse juures õppekava täitmisel kui ka kutse omistamise kaudu. (Haridus-ja Teadusministeerium, s.a..) VÕTA kaudu saab pädev asutus kindlaksmääratud kriteeriumidest lähtudes hindab taotleja kompetentsust, s.t. tema teadmiste, oskuste ja hoiakute vastavust haridusasutuse vastuvõtutingimustele, õppekava või selle osa(de) õpiväljundite või kutsestandartdi kompetentsus nõuetele. Kui taotleja pädevused nimetatud nõuetele vastavad, arvestatakse neid vastuvõtutingimuste ja õppekava täitmisel või kutse andmisel. (Archimedes, s.a..)
Kokkuvõte
Eristatakse kolme tüüpi õpet, milleks on formaalne õpe, mitteformaalne õpe ning informaalne õpe. Formaalne õpe on õppeliik, mille läbivad enamik inimesi ning millest tekib õppimise harjumus ja arusaam. Formaalne õpe on rangelt struktureeritud ning hinnatav ja seda vormi kasutatakse algkoolist kuni ülikoolini. Formaalõppe kõrval on täiskasvanul võimalus ka paindlikemaks õppevormideks, milleks on mitteformaalne ja informaalne õpe.
Mitteformaalne õpe on struktureeritud ja õppekavasid järgiv, kuid on samal ajal mitmekülgne ja avatud ning on mõeldud erinevate vajadustega erinevatele inimgruppidele. Kõige vähem struktureeritud õppeliik on informaalne õpe, mis käib käsikäes igapäevase eluga ning jääb tihti teadvustamata, kuid on oluline osa täiskasvanu elukestvast õppest. Mitteformaalse ja informaalse õppe hindamiseks on loodud VÕTA programm, millega saavad autoriseeritud haridusasutused hinnata inimest teadmisi ja oskusi, mis on tulnud väljaspool formaalharidussüsteemi.
Kõigil kolmel õppetüübil on omad plussid ja miinused, kuid on olulisel kohal elukestvas õppes ning täiskasvanu täisväärtuslikus elus.
Allikad
Archimedes (s.a.) VÕTA põhimõtted. [2015, mai 11]
https://www.hm.ee/sites/default/files/v6ta_p6himotted.pdf
Cameron, R. & Harrison, J. L. (2012). The interrelatedness of formal, non-formal and informal learning: Evidence from labour market program participants. Australian Journal of Adult Learning. 52, 277-309
Eesti Noorsootöö keskus (2015) Mis on mitteformaalne õpe? [2015, mai 2]
http://www.stardiplats.ee/abimaterjalid/mis-on-mitteformaalne-ope
Euroopa Nõukogu (2010). Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste harta.
http://www.coe.int/t/dg4/education/edc/Source/Charter/Charterpocket_EST.pdf
Haridus-ja Teadusministeerium (s.a.) Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine. [2015, mai 11]
https://www.hm.ee/et/tegevused/taiskasvanuharidus/varasemate-opingute-ja-tookogemuse-arvestamine
Jarvis, P. (1990). International Dictionary of Adult and Continuing Education. London: Routledge
Lai, H. & Wu, M. (2011). Adults´ participation in informal learning activities: Key findings from the adult education participation survey in Taiwan. Australian Journal of Adult Learning. 51, 409-431
Lifelong Learning Council Queensland Inc (2015). What is lifelong learning? [2015, mai 8]
http://www.llcq.org.au/01_cms/details.asp?ID=12
Livingstone, D.W. (2001). Adults informal learning: Definitions, finds, gaps and future reasearch. Wall Working Paper no 21. Toronto: Ontario Institute for Studies in Education
http://www.lindenwood.edu/education/andragogy/andragogy/2011/Livingstone_2001.pdf
Loogma, K., Ruubel, R., Ruus, V., Sarv, E., Vilu R. (2015) Eesti haridusstsenaariumid 2015. [2015, aprill 30]
http://www.ise.ee/dokumendid/stsenaariumid.htm
Lõhmus, M., Laanmets, I., Jääger, T., Sander, M., Rugo, T., Mereküla, M., Eesmaa, I. (2011). Programm „Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes“. Töödokument.
Romi, S. & Schmida, M. (2009). Non-formal education: a major educational force in the postmodern era. Cambridge Journal of Education. 1, 257-273
SA Innove (s.a.). Mitteformaalses hariduses. [2015, aprill 29}
http://www.innove.ee/et/karjaariteenused/karjaariteenused/karjaariope/mitteformaalses-hariduses
Tudengiveeb (2015) Elukestev õpe - millal ja kuidas sa õpid? [2015, mai 2]
https://tudengiveeb.ee/et/esileht/toeoeturule-sisenemine/12-korgkool/oppekorraldus-korgkoolis/19-elukestev-ope-millal-ja-kuidas-sa-opid
Võrreldes kõiki kolme õppeliiki toob ta välja, et mitteformaalne ja informaalne õpe ei saa kunagi oma olemuselt võrdväärseks formaalse õppega. Võrdväärsed saavad need kolm olla elukestva õppe kontekstis. Hindamise poole pealt mainib ta mitteformaalse ja informaalse õppe hindamiseks loodud VÕTA süsteemi, mis on protsess, mille kaudu inimene saab lasta oma varasemad õpi- ja töökogemused tunnustada. Tunnustamine võib toimuda nii õppeasutuse juures õppekava täitmisel kui ka kutse omistamise kaudu. (Haridus-ja Teadusministeerium, s.a..) VÕTA kaudu saab pädev asutus kindlaksmääratud kriteeriumidest lähtudes hindab taotleja kompetentsust, s.t. tema teadmiste, oskuste ja hoiakute vastavust haridusasutuse vastuvõtutingimustele, õppekava või selle osa(de) õpiväljundite või kutsestandartdi kompetentsus nõuetele. Kui taotleja pädevused nimetatud nõuetele vastavad, arvestatakse neid vastuvõtutingimuste ja õppekava täitmisel või kutse andmisel. (Archimedes, s.a..)
Kokkuvõte
Eristatakse kolme tüüpi õpet, milleks on formaalne õpe, mitteformaalne õpe ning informaalne õpe. Formaalne õpe on õppeliik, mille läbivad enamik inimesi ning millest tekib õppimise harjumus ja arusaam. Formaalne õpe on rangelt struktureeritud ning hinnatav ja seda vormi kasutatakse algkoolist kuni ülikoolini. Formaalõppe kõrval on täiskasvanul võimalus ka paindlikemaks õppevormideks, milleks on mitteformaalne ja informaalne õpe.
Mitteformaalne õpe on struktureeritud ja õppekavasid järgiv, kuid on samal ajal mitmekülgne ja avatud ning on mõeldud erinevate vajadustega erinevatele inimgruppidele. Kõige vähem struktureeritud õppeliik on informaalne õpe, mis käib käsikäes igapäevase eluga ning jääb tihti teadvustamata, kuid on oluline osa täiskasvanu elukestvast õppest. Mitteformaalse ja informaalse õppe hindamiseks on loodud VÕTA programm, millega saavad autoriseeritud haridusasutused hinnata inimest teadmisi ja oskusi, mis on tulnud väljaspool formaalharidussüsteemi.
Kõigil kolmel õppetüübil on omad plussid ja miinused, kuid on olulisel kohal elukestvas õppes ning täiskasvanu täisväärtuslikus elus.
Allikad
Archimedes (s.a.) VÕTA põhimõtted. [2015, mai 11]
https://www.hm.ee/sites/default/files/v6ta_p6himotted.pdf
Cameron, R. & Harrison, J. L. (2012). The interrelatedness of formal, non-formal and informal learning: Evidence from labour market program participants. Australian Journal of Adult Learning. 52, 277-309
Eesti Noorsootöö keskus (2015) Mis on mitteformaalne õpe? [2015, mai 2]
http://www.stardiplats.ee/abimaterjalid/mis-on-mitteformaalne-ope
Euroopa Nõukogu (2010). Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste harta.
http://www.coe.int/t/dg4/education/edc/Source/Charter/Charterpocket_EST.pdf
Haridus-ja Teadusministeerium (s.a.) Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine. [2015, mai 11]
https://www.hm.ee/et/tegevused/taiskasvanuharidus/varasemate-opingute-ja-tookogemuse-arvestamine
Jarvis, P. (1990). International Dictionary of Adult and Continuing Education. London: Routledge
Lai, H. & Wu, M. (2011). Adults´ participation in informal learning activities: Key findings from the adult education participation survey in Taiwan. Australian Journal of Adult Learning. 51, 409-431
Lifelong Learning Council Queensland Inc (2015). What is lifelong learning? [2015, mai 8]
http://www.llcq.org.au/01_cms/details.asp?ID=12
Livingstone, D.W. (2001). Adults informal learning: Definitions, finds, gaps and future reasearch. Wall Working Paper no 21. Toronto: Ontario Institute for Studies in Education
http://www.lindenwood.edu/education/andragogy/andragogy/2011/Livingstone_2001.pdf
Loogma, K., Ruubel, R., Ruus, V., Sarv, E., Vilu R. (2015) Eesti haridusstsenaariumid 2015. [2015, aprill 30]
http://www.ise.ee/dokumendid/stsenaariumid.htm
Lõhmus, M., Laanmets, I., Jääger, T., Sander, M., Rugo, T., Mereküla, M., Eesmaa, I. (2011). Programm „Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes“. Töödokument.
Romi, S. & Schmida, M. (2009). Non-formal education: a major educational force in the postmodern era. Cambridge Journal of Education. 1, 257-273
SA Innove (s.a.). Mitteformaalses hariduses. [2015, aprill 29}
http://www.innove.ee/et/karjaariteenused/karjaariteenused/karjaariope/mitteformaalses-hariduses
Tudengiveeb (2015) Elukestev õpe - millal ja kuidas sa õpid? [2015, mai 2]
https://tudengiveeb.ee/et/esileht/toeoeturule-sisenemine/12-korgkool/oppekorraldus-korgkoolis/19-elukestev-ope-millal-ja-kuidas-sa-opid